JUHEND: Mis on plokiahel?

Põhiidee: jagatud pearaamat

Kujutage ette märkmikku, kuhu märgitakse iga makse, mis inimeste grupis tehakse. Traditsioonilises süsteemis hoiab seda märkmikku pank: tema otsustab, mida kirja pannakse, ja te usaldate, et ta teeb seda õigesti. Plokiahelas on see märkmik kopeeritud tuhandetesse arvutitesse üle maailma ja kõigil on täpselt sama versioon.

Kui keegi saadab tehingu, levib see võrgus. Arvutid kontrollivad, et maksjal on piisavalt raha ja et digitaalallkiri on kehtiv. Kui kõik klapib, rühmitatakse tehing koos teistega „plokiks“.

Iga plokk on eelnevaga seotud krüptograafilise jälje ehk räsi abil. See jälg sõltub ploki sisust: kui keegi muudaks vanas tehingus kasvõi ühte koma, muutuks räsi ja kõik järgnevad plokid ei sobiks enam kokku. Seepärast nimetatakse seda ahelaks: plokid on omavahel kokku õmmeldud.

Miks seda on raske manipuleerida

Ajaloo muutmiseks ei piisa märkmiku koopia redigeerimisest; tuleks uuesti luua kõik järgnevad plokid ja veenda enamikku võrgust seda võltsitud versiooni aktsepteerima. Suurtes võrkudes, nagu Bitcoin, nõuaks see tohutut arvutusvõimsust ja astronoomilist energiakulu, mis ületaks rünnaku kasu tunduvalt.

Sellele lisandub läbipaistvus: igaüks saab alla laadida täieliku ahela ja seda kontrollida. Pole vaja usaldada ühtegi autoriteeti, piisab matemaatika kontrollimisest. See on mudeli muutus: minnakse üle „usaldage vahendajat” pealt „kontrollige ise” peale.

Vastutasuks on see, et plokiahel on aeglane ja kallis võrreldes privaatse andmebaasiga. Seepärast ei vaja iga rakendus plokiahelat: sellel on mõtet ainult siis, kui mitu teineteist mitteusaldavat osapoolt peavad jagama ühist registrit.

Kuidas tuhanded arvutid kokkuleppele jõuavad

Mehhanismi, mida osalejad kehtiva versiooni osas kokkuleppele jõudmiseks kasutavad, nimetatakse konsensuseks. Bitcoin kasutab tõestustöö (proof of work): kaevandajad võistlevad matemaatilise probleemi lahendamisel ja kes selle lahendab, pakub välja järgmise ploki ning saab tasu.

Teised võrgud, nagu Ethereum, kasutavad osalustõestust (proof of stake): valideerijad lukustavad oma mündid tagatisena ja kaotavad osa neist, kui nad üritavad petta. See tarbib palju vähem energiat, kuigi kipub koondama võimu neile, kellel on rohkem kapitali.

Mõlemal juhul on eesmärk sama: muuta valetamine kallimaks kui ausalt käitumine.

Kasutusviisid lisaks krüptovaluutadele

Sama tehnoloogiat saab kasutada ka mitte-rahaliste asjade registreerimiseks. Seda kasutatakse tarneahelate jälgimiseks (et teada saada, millisest talust kohv pärineb), akadeemiliste kvalifikatsioonide sertifitseerimiseks, võlakirjade ja fondide tokeniseerimiseks või arukate lepingute loomiseks: programmid, mis käivituvad automaatselt tingimuste täitumisel, ilma et oleks vaja vahendajat, kes neid jõustaks.

Tasub olla realistlik: paljud projektid, mida reklaamitakse plokiahelana, toimiksid sama hästi ka tavalise andmebaasiga. Kasulik küsimus on alati sama: kas on mitu sõltumatut osapoolt, kes vajavad ühist registrit, ilma et nad üksteist usaldaksid? Kui vastus on eitav, siis tõenäoliselt on plokiahel üleliigne.

Piirangud, müüdid ja plokiahelaprojekti hindamine

Kui põhiidee on mõistetud, on järgmiseks sammuks õppida eristama seda, mida plokiahel hästi teeb, sellest, mida talle turunduses lihtsalt omistatakse. Tehnoloogia lahendab väga konkreetse probleemi: võimaldab mitmel teineteist mitteusaldaval osapoolel jagada sama registrit, ilma et nad sõltuksid vahendajast. Kõik muu – kiirus, hind, privaatsus, kasutusmugavus – on tavaliselt halvem kui traditsioonilises andmebaasis. Avalik plokiahel kordab sama tööd tuhandetes sõlmedes ja see üleliigsus on just see, mis muudab selle vastupidavaks, aga ka aeglaseks ja kalliks võrreldes keskserveriga.

Siit tulenevad kolm piirangut, mis tasub endale selgeks teha. Esimene on skaleeritavus: Bitcoini võrk töötleb vaid mõned tehingud sekundis, mis on kaugel kaardivõrgust. Seepärast on olemas kõrgemad kihid, nagu Lightning Network, mis koondavad palju makseid ahelast väljapoole ja arveldavad ainult lõpptulemuse seal. Teine on privaatsus: vastupidi sellele, mida paljud arvavad, ei ole avalik plokiahel anonüümne, vaid pseudonüümne. Iga liigutus jääb igavesti salvestatuks ja kui aadress seostatakse sinu identiteediga mõnes vahetuspunktis, on kogu sinu ajalugu paljastatud. Kolmas on pöördumatus: pole olemas klienditeenindust, mis saaks tühistada valele aadressile saadetud ülekande.

On ka müüte, mis tasub kummutada. See, et miski on plokiahelas, ei tähenda, et see on tõsi: ahel tagab, et andmeid ei ole pärast registreerimist muudetud, kuid mitte seda, et need olid alguses õiged. Kui keegi kinnitab, et teemant on ehtne ja valetab, jääb vale muutumatult salvestatuks. Samuti ei ole tõsi, et iga plokiahel on detsentraliseeritud: paljusid ettevõttevõrke kontrollib käputäis teadaolevaid osalejaid, mis muudab need praktikas jagatud andmebaasideks koos lisasammudega.

Projekti hindamiseks ilma tehniliste teadmisteta esita endale neli küsimust. Kes valideerib tehinguid ja kui palju sõltumatuid osalejaid seal on? Mis juhtub, kui asutajameeskond homme kaob; kas võrk töötab ikka? Kas kood on avatud ja kolmandate osapoolte poolt auditeeritav? Ja millist tegelikku probleemi see lahendab, mida ei lahendaks sama hästi tavalise andmebaasiga? Kui projekt ei suuda neile neljale küsimusele selgelt vastata, on ettevaatlik soovitus hoida eemale. Selle põhilise filtri rakendamine aitab vältida enamikku tühjadest projektidest ja keskenduda ajalooga, kogukonnaga ja tõestatava kasutusvõimalusega võrkudele.