JUHEND: Kuidas Bitcoini kaevandamine töötab?

Mida kaevur täpselt teeb

Kaevur on spetsialiseeritud arvuti, mis kogub ootel olevaid tehinguid, grupeerib need plokki ja otsib numbri (nonce), mis koos ploki sisuga toodab krüptograafilise jäljendi, mis on alla väga nõudliku eesmärgi.

Otseteid pole: ainus viis selle numbri leidmiseks on proovida triljoneid kombinatsioone sekundis. See on nagu hiiglaslike täringute veeretamine, kuni saadakse kindel tulemus. Kui kaevuril see õnnestub, levitab ta ploki ja ülejäänud võrk kontrollib millisekunditega, et lahendus on õige. Selle leidmine on väga kallis; selle kontrollimine on kohene.

Võitnud kaevur saab kaks sissetulekut: plokitasu, mis koosneb uutest bitcoinidest, ja tasud, mis on makstud sellesse plokki kaasatud tehingute eest.

Raskusaste ja kümne minuti rütm

Bitcoin kohandab probleemi raskusastet iga 2016 ploki järel, umbes iga kahe nädala tagant. Kui kaevureid lisandub ja plokid tulevad liiga kiiresti, siis raskusaste tõuseb. Kui seadmed lülitatakse välja, siis see langeb. Eesmärk on hoida keskmiselt üks plokk iga kümne minuti järel, mis iganes ka ei juhtuks.

See automaatne kohandamine on üks Bitcoini disaini elegantsemaid osi: see muudab uute müntide emissiooni ennustatavaks aastakümneid, olenemata sellest, kui palju arvutusvõimsust on ühendatud.

Poolitamine ja 21 miljoni piir

Iga 210 000 ploki järel, umbes iga nelja aasta tagant, väheneb ploki tasu poole võrra. See algas 2009. aastal 50 bitcoiniga, langes siis 25-le, seejärel 12,5-le, siis 6,25-le ja 2024. aastal langes 3,125-le. See mehhanism, mida nimetatakse poolitamiseks (halving), tagab, et kunagi ei ole rohkem kui 21 miljonit Bitcoini.

Mida väiksemaks tasu muutub, seda suurem osakaal on tehingutasudel kaevurite sissetulekutes. Pikas perspektiivis sõltub võrgu turvalisus peamiselt neist.

Energia, riistvara ja tasuvus

Professionaalne kaevandamine toimub ASIC-seadmetega, mis on loodud eranditult räsikoodide arvutamiseks. Tavalised arvutid või graafikakaardid ei suuda nendega kuidagi konkureerida: efektiivsuse erinevus on mitu suurusjärku.

Peamine kulu on elekter. Seepärast paigaldatakse suured kaevanduspargid kohtadesse, kus energia on odav ja ülejääke: hüdroenergia Skandinaavias ja Kanadas, geotermiline energia Islandil, seotud gaas, mis muidu põletataks, või üleliigsete ressurssidega päikesepargid. Üha rohkem operaatoreid osaleb nõudlusele reageerimise programmides, lülitades seadmed välja, kui elektrivõrk on pinges.

Kas kodus kaevandamine tasub ära? Välja arvatud juhul, kui teil on väga odav elekter ja te oskate müra ja kuumust hallata, siis peaaegu mitte kunagi. Enamiku inimeste jaoks on Bitcoini otse ostmine tõhusam ja palju lihtsam kui selle tootmine.

Pilvekaevandamine, poolid ja mida enne osalemist vaadata

Kui keegi otsustab kaevandamises osaleda ilma suurt farmi rajamata, avaneb kaks teed: liituda pooliga oma seadmetega või osta pilvekaevandust. Pool on kaevandajate rühmitus, kes ühendavad oma arvutusvõimsuse ja jaotavad preemiad panustatud töö proportsioonides. Üksiku seadmega üksi kaevandamine on tänapäeval peaaegu loterii: sa võid aastaid mööda saata ilma ühtegi plokki leidmata. Poolis on seevastu sissetulekud väikesed, kuid püsivad. Enne ühe valimist tasub vaadata selle teenustasu, jaotusmeetodit, minimaalse väljamakse suurust ja seda, kui suure osa võrgust see kontrollib, sest liigne kontsentratsioon vähestesse poolidesse nõrgendab detsentraliseerimist, mis annab võrgule väärtuse.

Pilvekaevandamine on palju libedam pinnas. Lubadus on lihtne: maksate arvutusvõimsuse eest, mida keegi teine teie eest opereerib, ja saate osa preemiatest. Probleem on selles, et lepingud ebarealistlike numbritega, hooldustasud, mis söövad sissetulekud ära, ja ettevõtted, kes pole kunagi näidanud, et neil oleks kasvõi üks seade töös, on külluses. Kui olete siiski huvitatud, nõudke läbipaistvust andmekeskuste asukoha, kasutatud riistvara mudeli, kohaldatava elektrihinna ja lepingu lõpetamise võimaluse kohta. Leping, mis tagab fikseeritud tulu, on definitsiooni kohaselt häiresignaal: kaevandamise sissetulekud sõltuvad Bitcoini hinnast ja võrgu raskusastmest ning kumbagi neist muutujatest ei saa lubada.

Et arvutada, kas tehing on mõistlik, on vaja nelja andmeid: seadme elektritarbimine vattides, hind, mida maksate kilovatt-tunni eest, seadme arvutusvõimsus ja praegune keskmine preemia võimsusühiku kohta. Sellega saadakse Bitcoini tootmise maksumus. Kui see maksumus on kõrgem kui turuhind, kaotate iga päev raha, mil seade on sisse lülitatud. Sellele arvutusele tuleb lisada riistvara amortisatsioon, mis vananeb kiiresti, ja kulud, mis kipuvad ununema: ventilatsioon, mürasummutus, hooldus ja füüsiline ruum.

Lõpetuseks on keskkonnadimensioon, mis tekitab üsna palju arutelu. Võrgu energiatarbimine on suur, kuid üha kasvav osa sellest pärineb taastuvenergia ülejääkidest või gaasist, mis niikuinii põleks. Kaevandajad on paindlikud tarbijad: nad saavad sekunditega välja lülituda, kui elektrivõrk seda vajab, mida vähesed tööstusharud saavad pakkuda. Enamiku lugejate jaoks jääb praktiline järeldus siiski samaks: Bitcoini perioodiline ostmine reguleeritud platvormilt on lihtsam, odavam ja palju vähem riskantne kui selle tootmine.